Imetajad Gerryn Melts

Tõmmulendlane e. Brandti lendlane Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad.

Habelendlane Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane.

Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas.

Halljänes Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.

Siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.

Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik.

Ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo.

Juttselg-hiir Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud

Kaelushiir Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11…13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja.

Kasetriibik Kasetriibik on pisike, hiire sarnane loom. Piki selga jookseb tal must triip, mida on kerge tähele panna muidu roostepruuni loomakese juures. Üheks eriti iseloomulikuks tunnuseks on erakordselt pikk saba.

Kobras Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega

Koduhiir Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks, väljaspool hooneid võib koduhiir hakkama saada vaid suvel.

Kodurott Kodurott on meil laiemalt levinud rändroti e. võhri lähedane sugulane. Neid omavahel eristatada ei ole eriti lihtne. Tavaliselt on kodurott tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil.

Kuhja-uruhiir Kuhja-uruhiir on suuremar kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9…13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on kuhja-uruhiirel lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest.

Kährik Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul.

Kärp Kärbid on levinud pea kogu põhjapoolkeral, puududes ainult Vahemere äärsetes piirkondades ja Aasia lõunaosas. Kärp elab üksikult. Tegutseda eelistab videvikus. Ta on hea ronija. Elupaik on tal sageli kahe erineva ala piiril.

Kääbus-karihiir Kääbus-karihiir on  üks väiksematest (kui mitte kõige väiksem) nüüdisaegsetest imetajatest meie planeedil. Looma keha pikkus on 4...5 cm ja mass tavaliselt alla kolme grammi (täissöönud isendi kaal on oluliselt suurem näljase looma omast ja nii on esinenud ka viiegrammiseid loomi).

Kääbus-nahkhiir Kääbus-nahkhiir, nagu nimigi ütleb, on meie kõige väiksem nahkhiireliik. Tema kehapikkus on kõige rohkem 4,5 cm ja kaal kõigest 3,7…4,8 g. Värvuselt on ta selg, kõrvad ja lennunahk tumepruunid, kõhupool on natuke heledam.

Laane-karihiir Laane-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias. Teda leidub nii Rootsis kui ka Sahhalinil. Eestist on teda leitud paaril korral. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas teravnenud ninaosaga kolju.

Lagrits Lagrits on omapärase välimusega noore roti suurune loom. Selja poolt on ta punakaspruun, kurgualune, kõht ja käpad on valged. Lagritsale omase ilme annab talle must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab seega nagu maski lagritsa näole.

Leethiir Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus - see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike - umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall.

Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis.

Mets-karihiir Mets-karihiir on üks tavalisemaid karihiiri üldse. Ta on teistest meil esinevatest karihiirtest suurem. Tüvepikkus on tal kuni 9 cm ja kaalub kuni 16 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba ning pikk ja kitsas, ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun.

Metskits Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.

Metsnugis Metsnugis on meie metsade tavaline kiskja. Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on kollakas kuni oranzikas laik, mis ulatub ka esikäppadeni. Keha alaosa on neil heledam kui ülapool Jalad on tumedamad.

Metssiga Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil.

Mink Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud. Looduslikult on mingid levinud pea kogu Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil.

Mutt Mutt on väike tömbi kehaga ja musta sametise karvaga imetaja. Kuna mutt elab kogu oma elu maa sees käikusid kaevates, on tal labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eesjäsemed. Mutil on väga väikesed silmad, mis on kaetud nahakurruga.

Mäger Mäger on keskmise koera suurune, jässaka ning eespool aheneva kehaga metsaelanik. Tema iseloomuliku välimuse (tumedam alapool ja heledam ülapool ning silmi läbiv must jutt) tõttu tunneks teda looduses ära igaüks, kes nägema juhtuks.

Naarits Naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Ta oli kunagi laialt levinud Kesk- ja Ida-Euroopas.

Nattereri lendlane Nattereri lendlane on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kehapikkus on keskmiselt 42…52 mm. Värvuselt on ta seljapoolelt punakaspruun-hall, kõhupoolelt heledam, tihti valkjas määrdunudhall.

Niidu-uruhiir Niidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9…13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest.

Nirk Nirk on maailma kõige väiksem kiskja. Ta on kõigest paarikümne sentimeetri pikkune ja sellestki moodustab peaaegu poole saba. Suvel on ta selja poolt punakaspruun, kõhu poolt aga valge. Üleminek nende värvide vahel on sujuvam kui kärbil.

Ondatra Ondatra on poolveelise eluviisiga, taimestikurikastel veekogudel elav näriline. Ta on hea ujuja ja sukelduja. Tal on vähearenenud ujulestadega tugevad taga- ja nõrgad esijäsemed. Ujumist soodustab tal veel külgedelt lapik saba.

Orav Orav on kõigile hästi tuntud. Seda seepärast, et nad elavad meelsasti inimese lähikonnas ja ei pelga teda eriti.

Pargi-nahkhiir Pargi-nahkhiir on väike nahkhiir, kelle värvus on seljalt punakaspruun, kõhupool on hall, pruuni jumega. Noored loomad on mustjaspruunid, halli kõhuga.

Pisihiir Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks    5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida.

Pruun karu Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel.

Punahirv Punahirv on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda introdutseeritud veel ka mitmele poole mujale.

Põder Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all.

Põhja-nahkhiir Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle tiivad on suhteliselt kitsad. Värvuselt on põhja-nahkhiiri mitmesuguseid - on nii tumepruune kui musti isendeid, kelle keha näib heledate karvaotste tõttu olevat kaetud kuldkollase kirmega.

Põld-uruhiir Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam.

Pähklinäpp Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt nähti viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla.

Rebane Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.

Rändrott e. Võhr Rändrott ehk võhr pärineb Hiinast, kust ta on levinud üle kogu maailma. Ka Eestis on rändrott laialt levinud, rohkemgi kui kodurott. Rändrott jõudis Eesti aladele eelmise sajandi keskpaigas.

Saarmas Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades

Soo-uruhiir Soo-uruhiir on tumedamat karva hiir, tema selja värvus võib kõikuda roostepruunist tume-hallikaspruunini.

Suur-nahkhiir Suur-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle karv on suhteliselt pikk, tihe ja lainjas. Nimetuse "kahevärviline nahkhiir" on ta saanud oma omapärase kasuka tõttu: see on seljalt tumepruun, kuid üksikute valgetipuliste karvade tõttu jätab mulje, nagu oleks ta kaetud heleda kirmega.

Suurkõrv Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall.

Suur-videvlane Suurvidevlane on suurim Eestis elavatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on keskmiselt 64…81 mm, kaal 30,3…39,2 g. Värvuselt on suurvidevlased seljalt telliskivipruunid, kõhu alt kahvatubeežid, nende kõrvad ja lennunahk on aga tumepruunid. Noored on üleni tumehallid.

Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51…73 mm ja kaal 10,5…28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge.

Tuhkrut Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune.

Tähnikhirv Tähnikhirv on looduslikult levinud Kaug-Idas, kust teda on mitmele poole asustatud. Kuigi Eestisse teda sisse toodud ei ole, tuleb neid aeg ajalt Leningradi oblastist Eesti kirdepiirkonda. Tõenäoliselt on nad siiski meil väga haruldased.

Valgejänes Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem.

Veelendlane Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad.

Vesimutt Vesimutt on pisike, karihiire suurune, sametise karvaga loom. Karvastik on tal seljal ja külgedel must, kõhupoolel aga valge või hallikas ning väga harva on nad üleni musta värvi.

Mügri e. Vesirott Mügri ehk vesirott on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja.

Viigerhüljes Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.

Võsa-uruhiir Võsa-uruhiir on 8…10 cm pikkune, seljalt tumehalli ja kõhu poolt heledama halli värvusega.

Väike-karihiir Väike-karihiir on meil esinevatest karihiirtest väikseim. Tüvepikkus on tal 4,5…6 cm ja kaalub 3…5 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas ning ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun.